Johann Urb
Goodnews podcast’is #5 on stuudios külas Eestis sündinud, USA endine näitleja ja modell, praegu enesearengu teejuhi ja mentorina tegutsev Johann Urb.
SAATES KÕLANUD TEEMAD:
- Sissejuhatus – 00:18
- Vanusest ja keskeakriisist – 00:38
- Lapsepõlvest- Soome minek – 02:20
- Koolikiusamine – 07:00
- Isata elamise mõjust – 14:44
- Mediteerimisest – 17:20
- Modellindusest – 24:38
- Ameerikas 16 aastasena – 28:27
- Suhtlusest vaimudega – 31:16
- Palvetamisest – 33:27
- Topanga mäel tänupalvest ja tänust üldiselt – 36:28
- Vanemate tänamisest – 41:06
- Näitlemisest – 43:12
- Näitleja tööga kaasnevatest pahedest – 48:00
- Teekond tänasesse – 50:33
- Kodust – 53:44
- Rachel – 54:32
- Maailma sündimise põhjus – 1:07:05
- Miks osaleda hingamise kursustel – 1:08:08
- Kes on Johann Urb täna? – 1:10:35
- Johann Urb 10 aasta pärast – 1:11:39
- Kasulikud nõuanded – 1:12:46
- 7 elulist küsimust – 1:46:56
ELU LUGU: Kes on Johann Urb?
Goodnews podcast’is #5 on stuudios külas Eestis sündinud, USA endine näitleja ja modell, praegu enesearengu teejuhi ja mentorina tegutsev Johann Urb. Johann on tänulik selle eest, mida ta saab teha – et tal on igapäevane praktika, inimene, keda ta armastab ning ta teeb seda, mida on sündinud tegema.
Foto: Laurent Levy
Lahkumine Nõukogude Liidust Soome
Johann oli 10 aastane kui ta rebiti lahti Eesti kodust ja sõpradest ning oli sunnitud emaga Soome kolima. „See oli raske, sest oli nõukaaeg ja sellel ajal ei tohtinud kellegagi rääkida, et mis päriselt toimub. Kõik oli salajane. Soome minek oli igas mõttes vale, sest mu ema abiellus mingi mehega, et Nõukogude Liidust ära saada. Samal ajal töötas mu vanaisa Inturisti juhina, mis tähendas, et teed tööd valitsusega ja mis oli sel ajal kõva sõna. Lapsena sain sellest isegi aru. Mäletan, et mingi KGB onu viis mind välja, enne kui Soome läksime. Käisime jalutamas ja söömas – 10-aastane laps KGB tüübiga,“ meenutab Johann.
Ta tunnistab, et Soome minek oli nii majanduslikult kui ka vaimselt väga raske. „Soomlastele olid sa sellel ajal rüssa – venelane ja vaenlane. Sa tuled maalt, kes võttis nende maa ära ja tappis nende inimesi,“ selgitab Johann.
Mees ütles, et selline suhtumine väljendus eriti nooremate ja laste seast, mis peegeldas tegelikult täiskasvanute käitumist. „See oli aeg, kui otsustasin, et lihtsam on end lukku panna ja mitte näidata enda päris tundeid, sest siis ei ole sa haavatav ja keegi ei saa sulle haiget teha,“ räägib Johann. Kõik see viis tema sõnul selleni, et 10-11-aastaselt ei olnud ta füüsiliselt tugev ja ei tundnud, et tal oleks kampa, kes oleks teda aidanud.
Üksindus ja lukku minek
Ka edasine lapsepõlv Soomes ei olnud väiksele Johannile kerge. „Esimene aasta sellises väikses külas nagu Naapila oli hästi armas. Kogu kooli peale oli kokku umbes 20-30 inimest. Lapsed olid armsad ja see oli vastuvõtlik koht. Kui me kolisime Orivesisse, mis oli suurem linn, umbes 30 000 inimesega, tekkis koolis mentaliteet, et kes on koolis kõva poiss ja kes mitte. See oli neljandas või viiendas klassis, koolis kus oli mitusada inimest. Seal oli poiss, kelle nimi oli Svante. Ta pani mind vastu seina, et näidata, et tema on mees ja lõi mulle käega näkku, mille peale ma hakkasin nutma,“ meenutab Johann.
Mees räägib, et ta tundis end nii hävitatuna, et ei osanud ega julgenud vastu lüüa. „Ma kukkusin kokku ja hakkasin nutma. Tundsin end väga üksinda,“ lisab ta.
Pärast seda Johanni enam nii palju ei kiusatud, sest Svante oli näidanud, kes on kes. Pärast seda läks noor Johann rohkem lukku ja üksikumaks. „See oli raske aeg. Orivesi on Soomes kõige raskemaid kohtasid, kus elada,“ tõdeb Johann.
Isaga ühenduse taastamine
Johanni vanemad lahutasid, kui poiss oli kõigest ühene. Johann arvab, et isata kasvamine mängis tema elus suurt osa. „Hakkasin seda avastama suhtes enda abikaasa Racheliga. Rachel tuleb ilusast perekonnast – nad on ikka veel armunud teineteisesse. Tegu on nii armsate ja minu jaoks kallite, abivalmite ja toetavate inimestega. See on muster, millega Rachel üles kasvas,“ kirjeldab mees.
Johanni sõnul on tema muster aga hoopis teistsugune. „Ma olen tänulik selle eest, sest tänu sellele mustrile ja elukogemusele olen pidanud õppima palju asju. Tänu sellele, et olen ise sellest läbi käinud, saan teisi aidata.“
Foto: Mark Leibowitz
Täielikult kontakti Johann oma isaga siiski kaotanud ei ole. Kui ta sai 16, siis ta läks Ameerikasse ja hakkas isaga rohkem suhtlema. „Me olime Ameerikas mitu aastat koos, mis olid väga rikkalikud. Minu isa ei ole tavaline isa. Mul ei olnud lapsepõlves võimalust, kus ma oleksin saanud tema järgi end programmeerida. Minu ümber olid vanaema ja naised. Naiselik energia oli palju tugevam. Võib-olla sellepärast olin ma ka memmekas. Puudus tugeva mehe energia, mida oleksin saanud eeskujuks võtta,“ selgitab Johann.
Tutvus mediteerimisega
Johann oli 14-aastane, kui alustas Soomes mediteerimisega. „Mul oli raske aeg ja depressioon. Mul oli loodusega suhe. Ma olin see inimene, kes 14-aastasena koolist koju minnes, käis puid kallistamas. Hiljem sain aru, kuidas ka vaimude maailmaga suhelda. Istusin öösiti oma voodis ja lugesin palju raamatuid. Küsisin isa käest, mida ma järgmiseks pean lugema. Ta soovitas mulle raamatuid hinduismist ja taoismist. Enne seda ma hakkasin mediteerima. Siis ma ei teadnud, et see on mediteerimine. Ma panin silmad kinni, istusin voodis ja tundsin, et midagi on teistmoodi. Ma hakkasin kukkuma allapoole ja muutusin väiksemaks ja väiksemaks, samal ajal kõik laienes. Alguses oli vau,“ meenutab Johann.
Ta ütleb, et see kõik oli alguses väga ehmatav. „Harjutasin edasi, kuni üks päev lendasin oma kehast välja, läbi seina puu sisse. Ma olin siis 15-aastane. Meie lähedal oli suur park. Ma lendasin pargi kohal ülesse ja alla,“ selgitab mees, kuidas ta samal ajal vaatas, kuidas ta vaim liikus ringi ning tuli siis kehasse tagasi. „Ma hakkasin tänu sellele elamusele nägema teistmoodi.“
Peale vaimset kogemust hakkas Johann käima Soomes budistliku munga juures. „Ma ei tea, kas mu aju oli liiga noor või toimus seal palju, aga see ei sobinud mulle. See oli traditsiooniline, kus sa istud 30-40 minutit,“ räägib mees.
„Munk ja modell“
Edasise elu käekäiku kirjeldab Johann kui Ben Stilleri komöödiat „Munk ja modell.“ Ta unistas väiksena munga elust, samas viis elutee tee modellinduse juurde. Kui Johann esimest korda 16-aastaselt Ameerikasse külla läks, siis tundis poiss esimest korda elus, et on sattunud õigesse kohta. „Ma sain inimestest aru ja nemad minust. Inimestel oli seal teine mõtteviis. Isa sõbrad ütlesid, et ma näen hea välja võiksin modell olla. Soomes ei arvanud seda mitte keegi, sellepärast hakkasin ma selle peale naerma,“ meenutab Johann.
Selliseid märkuseid kuulis poiss Ameerikas veel mitu korda. Kui ta läks Soome tagasi, rääkis Johann sellest kohe ka emale. „Ema ütles, et kui ma modelliks hakkan, siis saan teenida piisavalt raha, et Ameerikasse tagasi minna. Mul süttis peas kohe tuluke,“ ütleb Johann.
Foto: Mark Leibowitz
Poiss läks modelliagentuuri, kus oli modellikool, mis tuli läbi teha. Tänu sellele teenis Johann lõpuks summa, mis oli piisav, et osta lennupilet USA-sse ja sinna elama jääda. USA-s jätkas mees koostööd agentuuridega ja kogu karjäär läks sealt juba väga kiirelt edasi.
Modellindus on olnud Johanni üks elu oluline osa. Teiseks on näitlemine. Ta on osalenud suurtes filmides, kuid kogenud ka läbikukkumisi. Need läbikukkumised ei ole mehe jaoks tegelikult olnud läbikukkumised, vaid õpetused. „Kõige nõmedam on näitlemise juures see, et sa ei tea, kuidas kogu projekt lõpuks välja tuleb. Nii palju asju peab minema õigesti selleks, et saavutada edu,“ tõdeb ta.
Ta toob välja ka avaliku saladuse – eduka näitlejana pead sa magama õigete inimestega, käima õigetel pidudel, rääkima õiget juttu. „Sa pead olema huvitatud asjadest ja inimestest, kellest või millest sa tegelikult huvitatud ei ole. See on võltsmaailm, millega ma suuda ega taha enam tegeleda,“ tunnistab Johann.
Teekond tänasesse
Ühel hetkel tekib meil kõigil murdepunkt, kus väljapoole elamine, kus loeb ainult välimus ja kehaehitus, hävitab meie tasakaalu. „Ma olin see imelik inimene, kes mediteeris silmad üleval, kui keegi tegi pilti. Ma olin selline freakshow. Ma kindlasti kaotasin mõned tööd selle pärast, aga mind ei huvitanud. Ma teenisin piisavalt raha, et kaotada kliente ja olin samal ajal piisavalt naljakas ja huvitav, et nad mind edaspidi kasutaksid. Alati on mul olnud see joon, et mina teen seda, mida ma õigeks näen ja tunnen,“ selgitab Johann.
Ta tõdeb, et näitlemise maailmas on suuremad jõud mängus. Johann ütleb, et see tunne kui oled oma seti peal, sul on oma treiler, teed filmi, oled peaosas ja mõtled, et „vau, ma olen seal“, siis see on tore, aga ei ole võrreldav tundega, mida võime saada, kui teeme 100 inimesega püramiidhingamist. „Inimesed nutavad, naeravad, nad saavad orgasmi, nad tunnevad ühendust vaimse maailmaga, iseendaga. Nad saavad endale andeks anda, nad saavad teistele andeks anda. Filmiga sa ei tea kunagi, kuidas see välja tuleb, kuidas see välja lastakse. Kui ma oma kanalid lahti lasen ja läbi minu GGD jumaliku energia tuleb, see on see, mis mind aitab,“ räägib Johann õnnelikult.
