Al Paldrok
Al Paldrok on skulptor, performance-kunstnik ja graafik. Tema kunstirühmitusse Non Grata kuuluvad liikmed üle maailma, ehitajatest advokaatideni välja.
SAATES KÕLANUD TEEMAD:
- Sissejuhatus – 00:20
- Isa ja vanaisa – 00:50
- Lapsepõlv – 03:55
- Esimene perfomance – 07:24
- Perfomance tähendus ja järelanalüüs – 10:15
- Performance Pärnu Linnavalitsusele – 12:20
- Kultuur ja kirjandus – 16:25
- Loomine vs tarbimine – 22:26
- Academia Non Grata sünd – 25:20
- Elu armastus ja elu eesmärk – 29:50
- Enesekindlus – 36:54
- Perfomance Telliskivi Loomelinnakus – 41:56
- Performance’itega kaasnevad sekeldused täidesaatva võimuga – 45:46
- Vaba inimese loomus – 54:30
- Al Paldroki muusa ja sütitajad – 59:50
- Kuidas olla vaba? – 1:06:00
- Kuidas hirme ületada? – 1:10:22
- Suva-ja-suusad mentaliteet – 1:13:00
- Jätkusuutlik kollektiivne diskussioon – 1:14:56
- Nõuanne lapsevanematele – 1:19:28
- 7 elulist küsimust – 1:20:48
ELU LUGU: Kes on Al Paldrok?
Goodnews podcast’is #4 stuudios on külas skulptor, performance-kunstnik ja graafik Al Paldrok, kelle missiooniks on loominguline vabadus. See, et inimesed mitte ainult ei tarbiks kunsti, aga ka ise looks seda.
Planeeritud kunstnik juba enne sündi
Ali isa oli raskekaalu profipoksija, kes tahtis, et tema esiklapsest saaks kunstnik. Seal polnud vastuvaidlemise võimalustki. „Eks see on veidi naljaga öeldud, aga mingi tõde seal on“ selgitab Al, kelle isa Jaan Paldrok alustas poksija karjääriga, kuna tal ei olnud kõige paremad suhted enda isaga. Ali vanaisa teoloog Karl Paldrok, kes juhtis Jaani kirikus puritaanlikku Vennaste kogudust, tahtis, et tema poeg läheks õppima malekooli. „Mu isa mõtles, et mis võiks olla kõige vastasem asi malele, mis tema isa närvi ajaks ja läkski ta poksijaks,“ meenutab Al.
Väljendusvabadus lapsepõlves
Al oli enda peres esiklaps, kes oli tubli ja kellega arvestati nii kodus kui igal pool mujal. Arvestamise all peab mees irooniliselt silmas seda, et ega ta ei jätnud vastaspoole võimalust mitte arvestada. Ali nooruspõlve ajal oli koolivorm kohustuslik ja kui seda nõuet eirati, siis nõudsin kooli direktori väljakutsumist. „Haridus oli Nõukogude Liidus ette nähtud kõikidele kodanikele ja sellele ma apelleerisin. Vahetusjalatsiteta ei lubatud klassi, aga NSV Liidus oli haridus riigi poolt kohustuslikuna ette nähtud, sussid põhiseadust ei saanud takistada. Ma ei astunud ei pioneeriks ega komsomoli, agiteerisin ka teisi seda mitte tegema ja kirjutasin selle asemel essee nende organisatsioonide formaalsusest. Eks see oli paras pähkel kõikidele õpetajatele,“ muigab kunstnik.
Kaks kunstnikku ühe katuse all
Enda elu armastusega kohtus Al aastal 1997. „See on olnud pikk protsess. Academia Non Gratas oli koos väga kunstiline boheemlaslik seltskond ja kõik oli võimalik,“ meenutab Al. Praeguse abikaasaga kohtumist mäletab ta siiani väga hästi – naine kandis erepunast kleiti ja laigulist hobusenahast mantlit.
Ühe katuse alla mahuvad kunstnikud ilusti, kuna enda sõnul pole abielupaar suured egotsentrikud. „Non Grata tegevus on ikkagi anonüümne, kollektiivne ja mittekommertsiaalne. Need ideaalid on jäänud algusest peale siiani,“ räägib kunstnik.
Politseid ei karda
2016. aastal Telliskivis toimunud performance „Force Majeure“ tõi kohale päästeameti ja politsei. Al oli aga vana rahu ise – kerge muie näos. „Eks igasugune lavaline tegevus on näitlemine, enda puhul ma ei lahuta päriselu ja performance’it,“ kommenteerib Al.
Politseid ega päästeametit mees ei karda – ta nendega nii palju kokku puutunud: „See on ühiskondlik kontrollmehhanism, politsei peabki sellises olukorras kohale tulema,“ selgitab Al. Mehe sõnul oleme me Eestis põhjamaised aborigeenid, oleme valged. Politsei ei jookse sind esimesel võimalusel maha, kui sa midagi põlema paned. „Mul ei ole mõtet masinat vihata – politseil ei saagi olla erilisi tundeid, tal on konkreetsed ülesanded ja ta on täidesaatev võim,“ selgitab mees. Ühiskonna muutmiseks peab tema sõnul minema täidesaatvast võimust sügavamale.
