Marta Kislov
Goodnews podcast’is #6 on stuudios külas raviteraapia looja, massöör ja imetamisnõustaja Marta Kislov.
SAATES KÕLANUD TEEMAD:
- Sissejuhatus 00:11
- Lapsepõlve mälestused 00:32
- Vanaema tingimusteta armastus 02:17
- Vanaema surm ja lein 02:53
- Ema rolli üle võtmine 06:03
- Elu sündmuste mõju tänasele tööle 08:53
- Koolikiusajaks olemine 10:43
- Märgatud olemise vajadus 16:18
- Manipulaatoriks olemine 18:19
- Kiusatavaks saamine 19:59
- Andeks palumine 23:39
- Nõuanded kiusamise korral 24:36
- Haige olemine ja haiglates viibimine 29:05
- Sõbra kaotamine haigusele 34:17
- Tänutunne 36:58
- Enda terveks tegemine ja Jumala palumine 38:47
- Täiskasvanuks saamine 43:21
- Suhe elukaaslasega 46:07
- Õnnetuks töötamine ja massööriks õppimine 48:17
- Koduse massaažiteenuse pakkumine 54:50
- Kasulikud nõuanded 57:49
- Erinevad massaažitüübid 01:03:18
- Massaažiõlidest 01:08:58
- Toetavad tervisepraktikad 01:10:35
- Eesti inimeste kehatervis 01:11:48
- 7 elulist küsimust 01:17:35
ELU LUGU: Kes on Marta Kislov?
GoodNews podcast’is #6 on stuudios külas raviteraapia looja, massöör ja imetamisnõustaja Marta Kislov, kelle missiooniks on tuua massaaž inimestele koju kätte, et kõik saaksid abi endale mugavas keskkonnas.
Vanaema kaotus jättis sügava jälje
Marta on sündinud ja kasvanud Raplas kolmelapselises peres vanima lapsena. Ta räägib, et tal oli ilus lapsepõlv ja pere hoidis hästi kokku. Elati korteris ja Marta tundis, et tal on kõik olemas, mida ühel lapsel vaja on.
Täiskasvanuna sai ta aga aru, et perel palju raha ei olnud. Kuu alguses võis ema osta asju ja tuua perele lauale midagi head, aga kuu lõpus söödi alati kartulit. Tihti osteti suur siga ja söödi seda pikalt – mitte midagi kõrvale ei lisatud, ei kurki ega kartulit.
Siis tundis Marta, et tal on kõik olemas. Kõige lähedasem inimene oli talle vanaema. Ta meenutab, kuidas vanaema istus tugitoolis ja Marta mängis tema ümber kohvikut. Kohvikus pakuti leiba suhkruga.
Vanaema surm jättis Martasse sügava jälje. Vanaema ei näinud päeva, kus tüdruk 1. klassi lõpetas. Marta meenutab vanaemaga vestlust, kus ta rääkis talle, et sureb peatselt ja kuhu ta matuseraha peidab. See oli Marta sõnul vastastikune suhe – ka vanaema usaldas teda kõige rohkem.
Kui vanaema suri, tundis ta elus esimest korda, et tal pole kuskile pöörduda ja kedagi usaldada. Tema vanemad armastasid tütart väga, aga neil olid ka teised lapsed ja töö.
Vanaema surma järgselt tundis ta kahetisi tundeid – ta tahtis küll rõõmustada ja mängida, aga samas oli nii suures leinas, et ei suutnud olla õnnelik.
Praegu ütleks ta väikesele endale: „Sa ei pea teistele meeldima. Sa ei pea täitma mingit rolli. Sa võid ka öelda, et oled kurb.“
Teiste eest hoolitsemine juba lapsepõlvest
Pärast vanaema surma hakkas Marta üha enam hoolitsema ise oma õe ja venna eest. Kui kõht oli tühi, polnud kedagi, kes süüa teeks, sest vanemad olid pikalt tööl. Nii hakkas Marta sedagi ise tegema.
Ta meenutab, et emal oli tulemas sünnipäev ja 20 külalist. Aga tal oli tööpäev ja ta helistas tütrele kell 2 päeval, et ei jõua kella kuueks koju. Nii pidi Marta tegema kartulisalati, seaprae, magustoidu ja kõik muu. Ta oli 11. Nuttestegi ta tervele seltskonnale esimest korda elus täisõhtusöögi.
Ehk sellest saigi teiste eest hoolitsemisest alguse see, et Marta töö on nüüdseks toetada inimeste tervist. Ta kirjeldab, et tahtis alati teistele olla toeks ja et neil oleks hea.
Kiusaja ja kiusatav
Marta oli ka väljapoole hea ja tubli tüdruk – ühiskonnale ja õpetajatele ja vanematele jäi just selline mulje. Aga kui uks selja tagant kinni läks…
Vanemate lahutus andis talle võimaluse käia pidudel – emale ütles ta, et läheb isa juurde ja isale, et ema juurde. Tegelikult oli kolmandas kohas.
Marta tunnistab ka, et oli kooliajal kiusaja. Ta kiusas oma parimat sõbrannat. Ta tõdeb, et küllap algas see ühiskonnast ja koolisurvest. Raplas pidid olema ju keegi ja „popp“. Sul pidid olema uhked riided, head sõbrad.
Tema seltskonna jaoks oli tollal „popp“ kedagi nokkida.
Ta oli oma sõbrannale laenanud oma kalli dressipluusi. Teised rääkisid, et sõbranna oli selle põrandale visanud ja selle peal tallanud. Marta hakkas aga sõbrannat selle peale kiusama. Selle peale kiusatav hakkas kandma musta, tal tekkisid uued sõbrad, ta läks halvale teele ja hakkas ennast satanistiks kutsuma.
Ja õpetajad uskusid Martat, sest ta oli ju tubli tüdruk. Nüüd täiskasvanuna arvab ta, et õpetajad oleksid pidanud astuma vestlusesse. Nad ei pannud tüdrukuid kõrvuti seisma, vaid uskusid tema inglikese versiooni.
Ta teab nüüd ka, et kiusajaks ei saada niisama. Selle taga oli valu. Ta tahtis kuuluda gruppi ja olla märgatud – võibolla sellepärast, et viimast ta kodus ei tahtnud.
Siis sai Martast kiusatav. See sai alguse kevadpäeval, kus keegi hüüdis teda aknast. Neiu ei näinud kaugele ja arvas, et see on suvaline inimene ja käratas midagi teravat vastu. Nemad aga võtsid seda rünnakuna ja teda hakati kiusama.
Ta ei tahtnud enam minna kooli, sest kartis, et teised näevad, kui nõrk ta on, kui teda kiusatakse. Ja esimest korda sai ta aru, et tal ei ole selja taga kedagi. Keegi ei öelnud, et lõpetage, see pole normaalne. Ta ise alati kaitses oma sõpru, aga tal ei olnud sõpru, kes tema eest võitleksid.
Kodus nuttes, kui ta kooli minna ei tahtnud, tundis ta, et kõik ta põhimõtted olid kokku varisenud. Ta ei teadnud, kui jube võib olla kiusamine. Ta ei suutnud endale andestada, et ta ise oli kedagi kiusanud.
Aastaid hiljem ta palus vabandust.
Meditsiinis võiks olla rohkem inimlikkust
Selle kõige kõrval oli Marta ka üsna haige laps. Ta meenutab, et oli Nõmme haiglas, meditsiinitöötaja viis ta pimedasse ruumi, kus hoidis teda kinni ja talle tehti vägisi uuringuid ja teste. Ta rõhutab, et nii ei saa abi pakkuda, see oli piinamine, mis saadab teda kogu elu. Õnneks meeldis talle ikka lapsena mängida head arsti, kes kõik haiged lapsed terveks tegi.
Marta usub, et kogu meditsiini, taastusravi ja heaoluteenuste valdkonnas, kuhu kuulub ka massaaž, peaks olema rohkem inimlikkust.
